Tervislikud magustajad – agaavisiirup
Agaavisiirup on magustaja, mida toodetakse Mehhikos kindlatest agaavikaktuse liikidest, millest tuntuim on sinine agaav (agave tequiliana). Asteegid kasutasid agaavinektarit nii magustamiseks kui ka raviotstarbel – vanasti peeti agaavisiirupit lausa jumalate kingituseks.
Tänapäeval valmistatakse agaavisiirupit nii Mehhikos kui ka Lõuna-Aafrikas. Agaavitaimed kasvavad peamiselt Lõuna-Mehhikos vulkaanilisel pinnasel. Need on suurte lihavate lehtedega turdtaimed, mis sarnanevad mõningate kaktuseliikide ja aloe vera'ga.
Tooraine
Agaavisiirupit toodetakse traditsioonilisel viisil küpse agaavitaime südamikust kogutud mahla kuumutamise teel kui ka uudsete tehnoloogiate abil agaavitaime varrest saadud mahla hüdrolüüsimisel ensüümidega. Esimene agaavisiirupi tootmise viis on taime suhtes säästlikum ja sellest saadav siirup kvaliteetsem. Mahla hakatakse koguma, kui taim on umbes 7-10 aasta vanune. Kõigepealt lõigatakse taimelt maha lehed ja mahl pressitakse välja südamikust, mida kutsutakse pina´ks. Seejärel filtreeritakse, kuumutatakse, et polüsahhariidid hüdrolüüsuksid lihtsuhkruteks. Peamine polüsahhariid on inuliin ehk fruktosaan, mis koosneb peamiselt fruktoosi ühikutest. Filtreeritud, hüdrolüüsitud mahl kontsentreeritakse siirupitaoliseks vedelikuks, kergelt vedelamaks kui mesi, mis on õrna kuni tugeva mervaigu värvi olenevalt kuumutamise ajast. Kuumutamisel tuleb temperatuuri hoolikalt jälgida, sest liigne kuumus põhjustab suhkrute karamellistumist ning mõjutab siirupi hilisemat värvust ja kvaliteeti.
Agaavisiirupit toodetakse tänapäeval ka uue tenhnoloogia abil, sellisel juhul kasutatakse aga hoopis teist agaaviliiki Agave samiana’t. Kui taim küpseb, siis moodustab vars, mida nim quiot´iks, see lõigatakse ära enne lõplikku küpsemist. Taime sisse jääb auk, mis täitub mahlaga, mida nimetatakse aguamiel. See vedelik kogutakse igapäevaselt ja fruktaanid hüdrolüüsitakse hallitusseenest pärit ensüümidega (eeskätt inulaasiga) fruktoosiks ja dekstroosiks.
Tervistavad omadused
Agaavisiirup on madala glükeemilise koormusega magustaja. See sisaldab peamiselt fruktoosi komplesset vormi inuliini, mis imendub organismi aeglaselt ja ei avalda veresuhkrule kuigi kiiret mõju. Lisaks suhkrutele sisaldab agaavisiirup kaaliumi- ja magneesiumiühendeid ning mõningaid mikroelemente
Palju vaidlusi ja vastuolusid on tekitanud agaavisiirupi kõrge fruktoosisisaldus. On teada, et sageli ja suurtes kogustes fruktoosi tarvitada pole tervislik ja seda eeskätt maksa seisukohast. Nimelt peab maks eelnevalt frutoosi molekulid glükoosiks lagundama, et keha neid kasutada saaks. Kuid järeldused fruktoosi ebatervislikkuse kohta põhinevad eelkõige Ameerikas tehtud uuringutele, kus katsealused isikud tarbivad fruktoosi kui “tervislikku” lisandit oma tavatoidule, mis sisaldab juba niigi suurtes kogustes valget suhkrut. Pealegi toodetakse Ameerikas nii fruktoosi kui ka laialdaselt tarbitavat fruktoosi-glükoosisiirupit sageli geneetiliselt muundatud maisist. Seega tuleks eelistada kas looduslikke fruktoosi sisaldavaid toodeid (nagu agaavisiirup) või osta fruktoosi, mille päritolu on teada (näit peedifruktoos).

Via Naturale kaupluses (Lembitu 8) ja e-poes saadaolev agaavisiirup